Pärnu maanteelt seltsimajja viiva tee ääres toimub viimaste talgute ajal algust tehtud maaparandus- ja haljastustööde lõpetamine – eesmärk on Vesiveski tee äärest tenniseväljakuni ulatuv vesine ja võsastuv kraav tasandada ning tee äärde istutada puud.
Meie koduloolane Aino Lehtmets selgitab kraavi tekkelugu: “See on sõja ajal ehitatud, Tallinna teatrirahvas on saadetud maale kaitsekraave kaevama. See jupp (seltsimajast praeguse Pärnu mnt-ni) on siin nende tehtud, aga ma ei tea, missuguse teatri rahva.“
1941.aasta juulis alustati punalaevastiku ühe peamise baasi – Tallinna kindlustamist maismaa poolt Saksa vägede pealetungi vastu. Tallinna ümber nähti ette eriti ulatuslike kaitsetöödena ehitada kolmekordne kindlustuste vöönd ja linna barrikaadid. Tallinnast kaugeim nn. A-liin kulges Tallinnast 35-45 km kaugusel Keila–Jõgisoo–Kiisa–Katkumäe–Anepalu–Pikavere–Raasiku–Kostivere joonel. Peamine tõke oli tankitõrjekraav kombineerituna jõega. Kraav kujutas endast süvendit, mille nõlv tankiohtlikus suunas paiknes umbes 35-kraadise nurga all, teine nõlv aga tõusis püstja seinana. Sügavus 2 m, lisaks vastasnõlvale kuhjatud väljavõetud pinnas, nii et tõkke kogukõrgus ulatus 3 meetrini.
Nn kraavitöödele aeti Tallinna elanikud sundkorras, Tallinna garnisoniülema käskkirjaga tehti kindlustustöödest osavõtt kohustuslikuks kõikidele 16-50 aasta vanustele kodanikele, tööpäeva pikkuseks oli 8 tundi, 1941.a augustikuus otsustati mobiliseerida juba 16–60 aastased inimesed ning määrata tööpäeva pikkuseks 12,5 tundi. Kokku võis kraavitöödes osaleda kuni 25 000 tallinlast, tankitõrjekraave kaevati üle 30 kilomeetri. Naljatamisi nimetati rajatisi EK(b)P peasekretäri nime järgi Säre liiniks.
Kraavitöötajatele korraldati etendusi Eesti NSV Kunstide Valitsuse poolt organiseeritud 26 rindebrigaadi - teatrigruppide poolt. Meelelahutust pakkunud artistide brigaadid võtsid nii mõnigi kord ka ise labidad kätte. Tallinlaste suure tööpanuse puuduseks oli paraku see, et sakslastel tanke ja liikursuurtükke 1941. aasta suvel Eestis eriti polnudki ja jalaväge kaevatud tõkked pidurdada ei suutnud.
„Ega selle kraavi äärde ei tulnud keegi. Meie laste jaoks oli see konnakraav - vesi oli sees ja kevadel tulid konnad,“ tõdeb Aino Lehtmets.
Loe veel:
„Palametsa pajatused: Kuidas Keilas tankikraavi kaevati“. Keila Leht, 7. juuni 2016.
Hanno Ojalo. „Tallinn Teises maailmasõjas 1939–1945“. Kirjastus Ammukaar, 2017.
1941.aasta juulis alustati punalaevastiku ühe peamise baasi – Tallinna kindlustamist maismaa poolt Saksa vägede pealetungi vastu. Tallinna ümber nähti ette eriti ulatuslike kaitsetöödena ehitada kolmekordne kindlustuste vöönd ja linna barrikaadid. Tallinnast kaugeim nn. A-liin kulges Tallinnast 35-45 km kaugusel Keila–Jõgisoo–Kiisa–Katkumäe–Anepalu–Pikavere–Raasiku–Kostivere joonel. Peamine tõke oli tankitõrjekraav kombineerituna jõega. Kraav kujutas endast süvendit, mille nõlv tankiohtlikus suunas paiknes umbes 35-kraadise nurga all, teine nõlv aga tõusis püstja seinana. Sügavus 2 m, lisaks vastasnõlvale kuhjatud väljavõetud pinnas, nii et tõkke kogukõrgus ulatus 3 meetrini.
Nn kraavitöödele aeti Tallinna elanikud sundkorras, Tallinna garnisoniülema käskkirjaga tehti kindlustustöödest osavõtt kohustuslikuks kõikidele 16-50 aasta vanustele kodanikele, tööpäeva pikkuseks oli 8 tundi, 1941.a augustikuus otsustati mobiliseerida juba 16–60 aastased inimesed ning määrata tööpäeva pikkuseks 12,5 tundi. Kokku võis kraavitöödes osaleda kuni 25 000 tallinlast, tankitõrjekraave kaevati üle 30 kilomeetri. Naljatamisi nimetati rajatisi EK(b)P peasekretäri nime järgi Säre liiniks.
Kraavitöötajatele korraldati etendusi Eesti NSV Kunstide Valitsuse poolt organiseeritud 26 rindebrigaadi - teatrigruppide poolt. Meelelahutust pakkunud artistide brigaadid võtsid nii mõnigi kord ka ise labidad kätte. Tallinlaste suure tööpanuse puuduseks oli paraku see, et sakslastel tanke ja liikursuurtükke 1941. aasta suvel Eestis eriti polnudki ja jalaväge kaevatud tõkked pidurdada ei suutnud.
„Ega selle kraavi äärde ei tulnud keegi. Meie laste jaoks oli see konnakraav - vesi oli sees ja kevadel tulid konnad,“ tõdeb Aino Lehtmets.
Loe veel:
„Palametsa pajatused: Kuidas Keilas tankikraavi kaevati“. Keila Leht, 7. juuni 2016.
Hanno Ojalo. „Tallinn Teises maailmasõjas 1939–1945“. Kirjastus Ammukaar, 2017.
