Haridusseltsi esinaine Ülle Rondo teab, et kui kuidagi ei saa, siis miskitmoodi ikka saab - nagu Õnne tänava Are. Kui vabariigi aastapäev kuulub seltsi traditsiooniliste tähistamiste ritta ja külarahvas seda pikisilmi ootab, siis tuleb see asi ette võtta, olgu või koroonapandeemia. Või sadagu või paksu uduvihma. Arvestades olukorraga, tuli siseruumides peo pidamisest  loobuda - järelikult tähistame EV 103. aastapäeva õuel, otsustas Ülle!

Laupäeva, 20. veebruari hommikul lükkas naaberküla Tuula mees Rein (Rein Riga, vallavalitsuse liige) traktoriga seltsimaja tagused spordiväljakud hangedest priiks, seltsi liikmete abiga sai väljak ja maja piduehteisse. Kõnede ja esinemiste tarbeks oli kohandatud korvpalliplats - sini-must-valged plagud, prožektorid ja punane vaip. Platsi teises otsas, lava ees pakkus Kaie Ratasepa talust kirsiveiniga tembitud kuuma glögi.

Õhtupimeduses tõrvikutesäras platsile kohaletulnuid oli just parasjagu hajutatult - oleks mahtunud kolm korda rohkem! Ülle rõõmustas, tervitas külarahvast, vallavanem Andres Laisk tunnustas Jõgisoo rahva, eriti Ülle järjekindlust - aastapäevapeo korraldamisel. ​ Lõpuks tippis kontskingades ja punase-sinises kostüümkleidis, protokolliülema saatel (?) kohale üle-elusuuruses proua president (rollis Henrik Normann) ning pidas südantsoojendava kõne Jõgisoo rahva ettevõtmistest läinud koroona-aastal. Proua presidendi poolt ulatati tänukirjad üle Maili Talile (külarahva "hingehoidja") ja Ivika Suigusaarele (seltsimajas toimuvate Mängukooli ja lastelaagrite korraldaja). Peo lõpetas tuleteater Zerkala fantastiline tuleshow.

Sadas paksu uduvihma, aga pidu läks korda, oli tõeline tujutõstja.

Rohkem kui 100 aastat on möödunud sellest ajast, kui Eestimaal õitsesid mõisad ja nende kõrval vohasid kõrtsid. Algselt oli kõrtsi eesmärk teelisele peavarju pakkuda, olla postijaamaks kubermangumagistraalil, alles seejärel pakkuda mõisa viinaköögi saadusi. Kõrts ei olnud ainult joomakoht, vaid öömaja, söögikoht, pood ja tööbörs, kõrtsis palgati tüdrukuid ja sulaseid, sõlmiti kaubatehinguid. Kõrts oli koosolekuteruum ja seal korraldati tantsuõhtuidki. Kõrts oli seltsimaja enne seltsimajasid!
​

Loovusringi viib läbi õpetaja Kristina. Ta on lõpetanud Tallinna Ülikooli alushariduse eriala ning täiendanud end erinevatel koolitustel. Lisaks töötab ta ka lasteaia õpetajana ning on kooliteele saatnud mitu lendu lapsi.

​Loovusringi  ülesandeks on äratada lastes huvi õppimise vastu, valmistada lapsi ette kooliks, õpetada koos tegutsemist, teineteisega arvestamist. Õppimine peab olema lapse jaoks lõbus, põnev ja mänguline! Erinevaid mängulisi võtteid kasutades õpib laps märkamatult. 

Vaata lähemalt: Mängutegu.

Kolmandaks jõulupühaks, s.o 27. detsembriks 1924. aastal, kutsus endine Jõgisoo kooliõpetaja Juhan Depman Jõgisoo koolimajja ümbruskonna elanikke pärast jõulupuud toimuvale rahvakoosolekule. Depman leidis, et „ümbruskonna vaimlise arengu kaitseks ja edendajaks tuleb asutada vastavaid sihte taotlev selts“, tõukeks Saue vallavolikogu otsus jätta Jõgisoo raamatukogu avalike raamatukogude võrgust välja, - sama saatus ootas ka Jõgisoo algkooli. Depmani üleskutse peale luua Jõgisoole haridusselts kostis rahva hulgast üks mehehääl: „Ära aja lora, Depman, seda lora ei taha keegi kuulata.“ Lora jäi siiski ajamata, sest pärast pikemaid läbirääkimisi otsustati ühel häälel selts asutada, nimeks sai see Saue-Jõgisoo haridusselts. Peale Jõgisoo, Koppelmanni ja Voore kogukondade võtsid koosolekust osa esindajad Sauelt, Ääsmäelt ja Tuulast. Kokku viibis koosolekul 52 inimest.
 
Saue-Jõgisoo Haridusseltsi põhikiri on registreeritud rahukogus 17. jaanuaril 1925. aastal ning esimene peakoosolek kutsuti kokku 1. veebruaril, mil valiti esimene 15-liikmeline juhatus ning 5-liikmeline revisjonikomisjon. Lähemasse töökavasse võeti vastu hoolitsemine raamatukogu ja algkooli eest, samuti kursuste, pidude ja laulukoori harjutuste korraldamine. Kuna seltsil oli kavatsus tulevikus tegevust laiendada, otsustati sama aasta aprillikuus toimunud koosolekul osta Jõgisoo mõisast eraldatud maakoht nr 15. Maatükile, mille suurus oli u 16,78 ha, plaaniti asutada seltsimaja, spordiplats, aed jne. Aga see on juba järgmine lugu.
 
Allikas: Saue-Jõgisoo Haridusseltsi 10-aastase tegevuse ülevaade 1925-1935.
​

Meie koduloolane Aino Lehtmets selgitab kraavi tekkelugu: “See on sõja ajal ehitatud, Tallinna teatrirahvas on saadetud maale kaitsekraave kaevama. See jupp (seltsimajast praeguse Pärnu mnt-ni) on siin nende tehtud, aga ma ei tea, missuguse teatri rahva.“

​1941.aasta juulis alustati punalaevastiku ühe peamise baasi – Tallinna kindlustamist maismaa poolt Saksa vägede pealetungi vastu. Tallinna ümber nähti ette eriti ulatuslike kaitsetöödena ehitada kolmekordne kindlustuste vöönd ja linna barrikaadid. Tallinnast kaugeim nn. A-liin kulges Tallinnast 35-45 km kaugusel Keila–Jõgisoo–Kiisa–Katkumäe–Anepalu–Pikavere–Raasiku–Kostivere joonel. Peamine tõke oli tankitõrjekraav kombineerituna jõega. Kraav kujutas endast süvendit, mille nõlv tankiohtlikus suunas paiknes umbes 35-kraadise nurga all, teine nõlv aga tõusis püstja seinana. Sügavus 2 m, lisaks vastasnõlvale kuhjatud väljavõetud pinnas, nii et tõkke kogukõrgus ulatus 3 meetrini.
Nn kraavitöödele aeti Tallinna elanikud sundkorras, Tallinna garnisoniülema käskkirjaga tehti kindlustustöödest osavõtt kohustuslikuks kõikidele 16-50 aasta vanustele kodanikele, tööpäeva pikkuseks oli 8 tundi, 1941.a augustikuus otsustati mobiliseerida juba 16–60 aastased inimesed ning määrata tööpäeva pikkuseks 12,5 tundi. Kokku võis kraavitöödes osaleda kuni 25 000 tallinlast, tankitõrjekraave kaevati üle 30 kilomeetri. Naljatamisi nimetati rajatisi EK(b)P peasekretäri nime järgi Säre liiniks.
Kraavitöötajatele korraldati etendusi Eesti NSV Kunstide Valitsuse poolt organiseeritud 26 rindebrigaadi - teatrigruppide poolt. Meelelahutust pakkunud artistide brigaadid võtsid nii mõnigi kord ka ise labidad kätte. Tallinlaste suure tööpanuse puuduseks oli paraku see, et sakslastel tanke ja liikursuurtükke 1941. aasta suvel Eestis eriti polnudki ja jalaväge kaevatud tõkked pidurdada ei suutnud.

​„Ega selle kraavi äärde ei tulnud keegi. Meie laste jaoks oli see konnakraav - vesi oli sees ja kevadel tulid konnad,“ tõdeb Aino Lehtmets.
 
Loe veel:
„Palametsa pajatused: Kuidas Keilas tankikraavi kaevati“. Keila Leht, 7. juuni 2016.
Hanno Ojalo. „Tallinn Teises maailmasõjas 1939–1945“. Kirjastus Ammukaar, 2017.