Loovusringi viib läbi õpetaja Kristina. Ta on lõpetanud Tallinna Ülikooli alushariduse eriala ning täiendanud end erinevatel koolitustel. Lisaks töötab ta ka lasteaia õpetajana ning on kooliteele saatnud mitu lendu lapsi.

​Loovusringi  ülesandeks on äratada lastes huvi õppimise vastu, valmistada lapsi ette kooliks, õpetada koos tegutsemist, teineteisega arvestamist. Õppimine peab olema lapse jaoks lõbus, põnev ja mänguline! Erinevaid mängulisi võtteid kasutades õpib laps märkamatult. 

Vaata lähemalt: Mängutegu.

Kolmandaks jõulupühaks, s.o 27. detsembriks 1924. aastal, kutsus endine Jõgisoo kooliõpetaja Juhan Depman Jõgisoo koolimajja ümbruskonna elanikke pärast jõulupuud toimuvale rahvakoosolekule. Depman leidis, et „ümbruskonna vaimlise arengu kaitseks ja edendajaks tuleb asutada vastavaid sihte taotlev selts“, tõukeks Saue vallavolikogu otsus jätta Jõgisoo raamatukogu avalike raamatukogude võrgust välja, - sama saatus ootas ka Jõgisoo algkooli. Depmani üleskutse peale luua Jõgisoole haridusselts kostis rahva hulgast üks mehehääl: „Ära aja lora, Depman, seda lora ei taha keegi kuulata.“ Lora jäi siiski ajamata, sest pärast pikemaid läbirääkimisi otsustati ühel häälel selts asutada, nimeks sai see Saue-Jõgisoo haridusselts. Peale Jõgisoo, Koppelmanni ja Voore kogukondade võtsid koosolekust osa esindajad Sauelt, Ääsmäelt ja Tuulast. Kokku viibis koosolekul 52 inimest.
 
Saue-Jõgisoo Haridusseltsi põhikiri on registreeritud rahukogus 17. jaanuaril 1925. aastal ning esimene peakoosolek kutsuti kokku 1. veebruaril, mil valiti esimene 15-liikmeline juhatus ning 5-liikmeline revisjonikomisjon. Lähemasse töökavasse võeti vastu hoolitsemine raamatukogu ja algkooli eest, samuti kursuste, pidude ja laulukoori harjutuste korraldamine. Kuna seltsil oli kavatsus tulevikus tegevust laiendada, otsustati sama aasta aprillikuus toimunud koosolekul osta Jõgisoo mõisast eraldatud maakoht nr 15. Maatükile, mille suurus oli u 16,78 ha, plaaniti asutada seltsimaja, spordiplats, aed jne. Aga see on juba järgmine lugu.
 
Allikas: Saue-Jõgisoo Haridusseltsi 10-aastase tegevuse ülevaade 1925-1935.
​

Meie koduloolane Aino Lehtmets selgitab kraavi tekkelugu: “See on sõja ajal ehitatud, Tallinna teatrirahvas on saadetud maale kaitsekraave kaevama. See jupp (seltsimajast praeguse Pärnu mnt-ni) on siin nende tehtud, aga ma ei tea, missuguse teatri rahva.“

​1941.aasta juulis alustati punalaevastiku ühe peamise baasi – Tallinna kindlustamist maismaa poolt Saksa vägede pealetungi vastu. Tallinna ümber nähti ette eriti ulatuslike kaitsetöödena ehitada kolmekordne kindlustuste vöönd ja linna barrikaadid. Tallinnast kaugeim nn. A-liin kulges Tallinnast 35-45 km kaugusel Keila–Jõgisoo–Kiisa–Katkumäe–Anepalu–Pikavere–Raasiku–Kostivere joonel. Peamine tõke oli tankitõrjekraav kombineerituna jõega. Kraav kujutas endast süvendit, mille nõlv tankiohtlikus suunas paiknes umbes 35-kraadise nurga all, teine nõlv aga tõusis püstja seinana. Sügavus 2 m, lisaks vastasnõlvale kuhjatud väljavõetud pinnas, nii et tõkke kogukõrgus ulatus 3 meetrini.
Nn kraavitöödele aeti Tallinna elanikud sundkorras, Tallinna garnisoniülema käskkirjaga tehti kindlustustöödest osavõtt kohustuslikuks kõikidele 16-50 aasta vanustele kodanikele, tööpäeva pikkuseks oli 8 tundi, 1941.a augustikuus otsustati mobiliseerida juba 16–60 aastased inimesed ning määrata tööpäeva pikkuseks 12,5 tundi. Kokku võis kraavitöödes osaleda kuni 25 000 tallinlast, tankitõrjekraave kaevati üle 30 kilomeetri. Naljatamisi nimetati rajatisi EK(b)P peasekretäri nime järgi Säre liiniks.
Kraavitöötajatele korraldati etendusi Eesti NSV Kunstide Valitsuse poolt organiseeritud 26 rindebrigaadi - teatrigruppide poolt. Meelelahutust pakkunud artistide brigaadid võtsid nii mõnigi kord ka ise labidad kätte. Tallinlaste suure tööpanuse puuduseks oli paraku see, et sakslastel tanke ja liikursuurtükke 1941. aasta suvel Eestis eriti polnudki ja jalaväge kaevatud tõkked pidurdada ei suutnud.

​„Ega selle kraavi äärde ei tulnud keegi. Meie laste jaoks oli see konnakraav - vesi oli sees ja kevadel tulid konnad,“ tõdeb Aino Lehtmets.
 
Loe veel:
„Palametsa pajatused: Kuidas Keilas tankikraavi kaevati“. Keila Leht, 7. juuni 2016.
Hanno Ojalo. „Tallinn Teises maailmasõjas 1939–1945“. Kirjastus Ammukaar, 2017.

Mõis oli kunagi suur eesõigustega maavaldus ja põllumajanduslik tootmisüksus, mille hulka kuulusid väiksemate, end ise ära majandavate üksustena talud. Aastasadu suunas Jõgisoo küla elu Jõgisoo mõis. 1919.a Maaseaduse vastuvõtmise järel võõrandati paljud mõisad, Jõgisoo mõisa omanikuks sai Eesti Vabariik 1926.a. Mõisa hooned jagunesid erinevate omanike vahel ja kohandati nende vajadustele vastavalt ümber. 
Enam kui pool sajandit tagasi ostis Jõgisoo mõisasüdame (peahoone hävis tulekahjus I maailmasõja ajal) arhitekt Kalju Mark abikaasa Ailiga, kes kohandasid kunagise valitsejamaja elamuks. Nende tütar Anu Joon tutvustas Muuseumiöö raames Jõgisoo mõisa kaugemat, aga eelkõige lähemat ajalugu - kuidas unarusse jäänud kolhoosivara on kujunenud ülimalt isikupäraseks koduks mitmele perele.